Tänane slashdoti uudis pajatab kuidas Briti tabloid “The Sun” avastas Google Earthi kaartidelt ülisalajase kuningliku mereväe tuumaallveelaevade baasi. Sõjardid on maruvihased, et nende hoolega varajatud saladus ilmsiks tuli ja “terroristid” võivad internetist tõmmatud satelliidipiltidelt baasi segamatult uurida ja puurida. Loomulikult on Google paha, et ta hoolimata “tungivatest palvetest” unustas selle ülisalajase koha satelliidipiltidel uduseks teha. Lisaks nimetatud baasile olla satelliidipiltidelt näha ka tuumasõjaaegseks juhtimiseks mõeldud komandopunker, välisluure MI6 peakorter jms. Tegelikult on kogu jutt terroristide elu kergemaks tegemisest loomulikult häma. Kui tõepoolest seisaks nimetatud baasi turvalisus ainult tema asukoha salastatuse taga, oleks kurjad käed selle juba ammu hävitanud. Suuri sõjaväerajatisi peita on tegelikult väga raske kui mitte võimatu: varem või hiljem tulevad nende asukohad niikuinii välja. Kohalikud elanikud ei ole nii pimedad, et ei märkaks oma tagahoovis mingit kahtlast sebimist ja kalamehed või muidu meresõiduhuvilised on baasi olemasolust raudselt juba aastakümneid teadlikud olnud. Lisaks kõigele pole see mitte esimene ega ka viimane sarnane juhus: näiteks 2007. a. septembris oli Microsofti kaarditeenuses avaldatud satellidipiltidelt näha ühe Ameerika Ãœhendriikide tuumaallveelaeva ehitus. Pigem on probleem hoopis milleski muus: Luurajatele lihtsalt ei meeldi kui nende järgi luuratakse.
Piiluja kardab piilumist
Võtame näiteks kaubanduskeskused, mis usinalt igale poole turvakaameraid topivad kuid klientidel ei luba isegi fotoaparaadiga pilti teha. Teema ei ole ka Eestis sugugi uus, aastal 2003 käsitles Prismas proovikabiinidesse piilumise teemat minu ja paari teise ITK tudengi tehtud avastuse tõttu ETV saade “Pealtägija”. Koolitöö jaoks videolõigu tegemise ajal käisid igasugused turvamehed alatasa vingumas, et filmida ei tohi, mis siis, et ise nad filmivad peaaegu igat ruutmeetrit ja kõiki sisse-välja liikuvaid kliente. Põhjendused olid jaburamast jaburamad, alates Stockmanni Soomlasest juhataja suhtumisest: “Meie territoorium, teeme mis tahame,” ja lõpetades Prisma infotöötajate tõsimeelse muinasjutuga et valvekaamerad on mõeldud ainult nende oma töötajate jälgimiseks.
Kardavad vastutust
MIT professor Steve Mann on kaameraomanike paranoiaga palju kokku puutunud. Tegemist on mehega, kes elab nagu küborg: käib ringi videokaamerad peas ja vaatab maailma läbi kaamera, mitte oma isiklike silmade. Manni põnevamatest eksperimentidest väärib tähelepanu näiteks katse, kus ta pööras kaamerast tuleva videopildi tagurpidi. Vaid mõne päevaga suutis ta õppida uues “tagurpidi” maailmas täiesti adekvaatselt liikuma ning varsti ei tundunudki pilt enam tagurpidi olevat. Poodnikud kardavad Manni tema kaamerate pärast nagu tuld. Mees on turvakaamerate omanike meelehärmiks kävitanud lausa “vastufilmimise” programmi. Manni argumentatsioon on väga veenev: asutused, mis oma positsiooni tõttu suudavad ühiskonnale rohkem kahju tekitada peaks olema ka proportsionaalselt suurema järelvalve all. Tegelikult on aga asjad vastupidi: eraisikut, kelle suurim võimalik kuritegu on poest mõni ühiskonna kui terviku jaoks tühise väärtusega vidin pihta panna, filmitakse igal sammul, poed ja riigiasutused on aga justkui pühad lehmad, mille filmimine laiema avalikkuse poolt olgu välistatud. Mis on lubatud jupiterile, pole lubatud härjale.
Džinn on juba ammu pudelist väljas
Paraku ei jää aga ei sõjarditel ega poodnikel muud üle kui lihtsalt olukorraga leppida. Igat kaameratelefoni nad ära korjata ei jõua ja satelliidipildid on saanud tulusaks äriks. Uued erafirmade poolt üles lennutatud satelliidid, nagu näiteks eelmise aasta lõpul üles lastud GeoEye, on igas mõttes paremad kui külma sõja aegsed ülisalajased analoogid ja kõiki kosmosepiltide tootjaid tsenseerida on pikas perspektiivis võimatu. Kõige krooniks tegelevad mitmed tegelased (näiteks dokumentalist Jääb vaid loota, et luurajatel jätkub nii palju tervet mõistust vältida muusikatööstuse vigu ja mitte alustada viljatut ristisõda uute tehnoloogiate vastu.
Tags: eestikeelne, privacy, space
Falcki töötajad teavad näiteks rääkida, et avalikus kohas viibivate inimeste filmimine on inimõiguste rikkumine.
See on küll huvitav suhtumine. Küllap siis nad arvavad ka, et nende enda tööandja rikub inimõigusi 😉 Tegelikult on Eesti seaduste järgi avalikus kohas filmimine/pildistamine jms. täiesti lubatud ja mitte kelleltki ei pea luba küsima. Eraldi klauslid on selle puhuks, kui reprodutseeritakse avalikus ruumis leiduvat kunstiteost (arhitektuur, skulptuurid jms), aga see on hoopis teine teema. Aga jah, G4S (Falck) turvatöötajad võivad ju end kunstiteosteks pidada kui nad tahavad, kes neid keelata saab.