Ehk lugu sellest, kuidas Canoni EF-S 17-85IS USM objektiivi “sügelevat” autofookust arstida.
Suvi on imeline aeg. Näiteks lakkas minu suurepärase peegliga kaaslase (fotoaparaat EOS350D) autofookus miskipärast töötamast. Nühib ja nühib aga edasi-tagasi ning vahel jõuab tulemuseni, vahel mitte. Tänu suvele on ka Canoni ametlikus teeninduses (firma nimega Overall, asub looduskaunis kohas Tallinnas sadamas, täpselt admiraliteedi basseini kõrval) täielik ülekoormus ja kui pole just garantiikeiss, siis alla kahe nädala ei tule kõne allagi, et keegi midagi liigutaks. Mul aga vaja Hiina päikesevarjutust pildistama sõita ja see ei lähe kohe mitte. Sugulane, kes seal käppapidi sees, soovitas soojalt parem käsitsi fookust kruttida, mitte kaamerat teeninduse riiulile mädanema tuua. Nojah varjutuse saab vast sedasi pildistatud, aga igasugu muud möga, mis jäädvustamist vääriks, on ikka tüütu küll ilma autofookuseta sihtida. Täna selgus siis lõpuks tõsiasi, et tegelikult ei olnud viga mitte keres vaid hoopis objektiivis. Nimelt Henriku käest laenatud 300mm-ne teletoru (aitäh) fokusseerib nagu vanem mees.
Ok, käärisin siis käised üles ja asusin netist leitud õpetuse abil usinalt oma toru lammutama. Mõtlesin et mis tal tühjal ikka muud viga on, kui et saasta täis ja väike puhumine siit ja sealt võiks aidata. Kraapisin plastikud maha, puhusin igasse võimalikku pilusse õhukest, aga ei midagi: ikka sama jama. Krutin siis käsitsi fookusemootorit, tunnen, et aeg-ajalt katkub. No pole midagi imestada, et katkuval mootoril keeramine ebatäpne on ja seetõttu masin edasi-tagasi sügama hakkab. Lugesin eelpool viidatud lehe põhjalikumalt läbi, otsustasin mootori juppideks võtta ja tööpindu kontrollida. Voilaa! Viga selles samas vildisarnasest materjalist seibis, millest õpetuses juttu on. Loomulikult oli see ära vajunud ja ühest kohast koguni nii hullusti, et vedru puhkas otse metalli vastas: vilt oli end sealt kombekalt alt ära sokutanud. Staator istus seetõttu kenasti kiivas ja muidugi hakkas asi krigisema ja katkuma. Õnneks ei pidanud kartongist uut lõikuma hakkama vaid aitas seibi keeramine nii, et paksemad kohad uuesti vedru alla sattusid ja objektiiv hakkas tööle nagu kellavärk. Kui tagasi jõuan uurin Overalli meestelt kas neid seibe varuosadena ka saada on.
Tegelikult peaks siinkohal kõvasti Canonit kiruma objektiivides sellise lühikese elueaga kahtlaste materjalide kasutamise eest. Ma saan aru küll, et pommikindel objektiiv on L-seeriast ja odavamad ei peagi kaua vastu pidama, aga krt kui toru eest küsitakse üle 10k pappi, siis võiks ikka senikaua kesta kuni maha visatakse või mehhaanika ära kulub, mitte mingi totaka vajuva materjali pärast pelgalt aja möödudes vedru välja visata. Loodetavasti aitab see postitus kedagi oma Canoni sarnaste hädade arstimisel.
Tags: diy, eestikeelne