Kuna leidub inimesi, kes mõistmata raha olemust otsivad paaniliselt taga seda “kurja rõhujat”, kes kriisi ajal kog raha ära sõi, siis püüan võimalikult lihtsas keeles seda asja selgitada.
Alustame raha olemusest.
Raha on illusioon!
See tõde on enamikule “lihtsatest inimestest” täiesti hoomamatu. Meie Sinuga aga peaks sellest aru saama. Miks see nii on? Raha üksi on täiesti kasutu asi: süüa see ei kõlba, külma vastu seda selga panna ei saa ja vihma eest ei kaitse. Miks selline “kasutu” asi siis üldse eksisteerib? Raha on kunstlik nähtus, mis võimaldab tõhusat kauplemist ehk tegelikult kasulike asjade üksteise vastu vahetamist. Selle asemel, et vahetada kümme kurki, kahekümne kartuli vastu ja siis jälle kakskümmend kartulit viie kanamuna vastu, vahetad Sa oma kurgid rahaks ja raha munadeks.
Raha on kõigest kokkulepe, et seda saab vahetada kasulike asjade vastu
Eestlastel on ütlus, et mees annab sõna ja mees ka võtab sõna. Kokkulepe on juba oma olemuselt miski, mis ei pruugi kesta igavesti.
Inimene, kelle jaoks raha on püsiv väärtus, peab kibedalt pettuma
Oleme seda ka oma elu jooksul näinud kuidas rahast (rublad) sai vaid loetud kuudega kasutu materjal, millega võis vaid WC seinu polsterdada. Nii masendav kui see ka ei tundu, ei takista mitte miski, kordan mitte miski, sama stsenaariumi kordumist ei Euro, Dollari, Krooni ega misiganes muu rahaga, mida me täna kasutame. Me võime vaid loota inimeste tarkusele, aga lõppkokkuvõttes on rahvamasside ja nende valitud poliitikute käitumine ettearvamatu.
Rahakokkuleppe püsimiseks on vajalik, et raha tunduks haruldane
Kokkuleppe püsimiseks ei tohi raha kuskil lihtsalt “hunnikutes vedeleda”. Enne rahapadade leiutamist kasutati rahana küll haruldasi kivikesi, küll kulda jms. Kõigil neil vidinatel on samad omadused mis rahal: neil on väga vähe praktilist väärtust. Kuld ei kõlba samuti süüa ja tema tööstuslik potensiaal on üsna piiratud. Uskuda, et kuld on midagi väga erilist, mis säilitab oma väärtuse ka läbi sõja ja näljahäda on sama naiivne kui uskuda raha igikestvust. Mis kasu oli kukutatud kuningatel nende kullahunnikutest?
Raha teeb haruldaseks veel üks kokkulepe
Raha “tootmine” on keskpanga pärusmaa. Keskpank lubab, et ei kasuta seda õigust kurjalt ära, ülejäänud lubavad, et nemad raha ei trüki. Kokkuleppe üldiseks pealesurumiseks karistavad jõustruktuurid (politsei) neid, kes sellest kinni ei pea (ise raha trükkima hakkavad). Loogiliselt mõistuspärases maailmas trükiks keskpank raha juurde ainult nii palju kui seda füüsiliselt katki läheb (pesumasinad, käärid, noh teate küll). Reaalses maailmas see aga nii ei ole.
Raha devalveerub ajaga, selle vastu võitlemine tähendaks võitlust inimloomusega
Inimesed ootavad ja loodavad alati paremat elu. Kuna raha virtuaalne olemus ei jõua paljudele kohale (isegi mõnedele “rahainimestele”), siis nähes suuremat numbrit hüppab meie süda suurest rõõmust. Loomulikult tahame me kõik näha suuremaid rahanumbreid. Eestis räägitakse majanduskasvust keskmiselt 8% aastas. Mõelge nüüd palun peaga, kas tõesti on Eestis 20 aastaga (1+0.08)^20 = 4.66 korda rohkem väärtuslikke asju looma / tootma hakatud? Tuues väga lolli ja lihtsustatud näite: kui enne tootis iga talumees keskmiselt 100kg kartulit, siis nüüd toodab 466kg? Vaevalt küll. Arvestades inflatsiooniga 5% aastas (suhteliselt konservatiivne arvestus), tuleb kasv tegelikult vaid 1.8x. Keda huvitab, siis valem on selline: (1+0.08 – 0.05)^20. Rahanumbrid on suuremad, aga reaalseid kasulikke asju saab nende vastu tegelikult ikka sama palju vahetada. Seda nimetatakse ka raha aegväärtuseks. “Lihtne inimene” aga näeb ainult numbrit oma “peos”. Poes tõusevad hinnad pidevalt, vaikselt ja märkamatult, palka saab aga juurde ühe ropsuga näiteks kord aastas. Suurema numbri nägemine teeb meele heaks ja seda nähes ei mõtle inimene sellele, et tegelikult tema elu selle lihtlabase numbri pärast paremaks ei läinud. Seega on numbrite pidev suurendamine vajalik vaid inimeste õnnetunde loomiseks ja raha juurdekasv ei tähenda automaatselt, et midagi käegakatsutavat ka rohkem on.
Raha tehakse kogu aeg juurde, küsimus on ainult: kui kiiresti seda täna teha tohib
Kui me nüüd teame, et raha devalveerumine on inimloomusest kinni ja keegi ei taha näha väiksemaid numbreid, siis peab suuremate numbrite ootuse toitmiseks seda ka kogu aeg “juurde tegema”. Oluline on seda teha sobivas tempos, et mitte rikkuda raha harulduse müüti (sedasama kokkulepet, mäletate). Süvenemata siin majandusteoreetikasse võib öelda, et rahatrükkimise “sobiv tempo” oleneb inimeste käitumisest ja kui sellega panna põhjalikult põõsasse, kaotab rahvas usu rahasse ja tulemuseks on samasugune kollaps nagu juhtus rublaga.
Raha ei kadunud kuskile, kadus inimeste lootus varsti jälle raha juurde saada
Kas keegi sõi kriisi saabudes kõik põllumeeste toodetud kartulid ära ja seetõttu on nüüd ka raha otsas? Kindlasti mitte. Kuhu see raha siis kadus? Raha ei kadunud kuskile, kadus inimeste lootus lähitulevikus rohkem raha saada. See paneb inimesed säästma, säästmine vähendab sissetulekuid ja see omakorda jälle sunnib säästma. Tegemist on nõiaringiga, mille põhjuseks on inimkäitumine. Ei usu? Mängime järgmise mõttemängu. Oletame, et üks talumees toodab kartulit, teine nisu. Iga sügis vahetab kartulitootja 100kg kartulit 100kg nisu vastu. Ühel kevadisel päeval tekib nisukasvatajal hirm, et saak jääb kesiseks ja seetõttu ta teatab kartulimehele, et sel sügisel tahab ta ainult 50kg kartulit. Kartulimehel tekib hirm, et nüüd pole tal oma kartuliga enam midagi teha ja ta kasvatab seda poole vähem. Sügisel selgub, et nisumehel oli siiski hea saak ja nisu tuli rohkemgi kui 100kg. Kartulimehel pole aga piisavalt kartulit (kuna ta ei pannud seda maha) ja seetõttu saab nisumees vahetada vaid poole nisust ehk 50kg. Järgmisel kevadel paneb ka tema poole vähem nisu maha, kuna tal jäi seda ju üle ja ta kardab, et ta ei saa sellestki lahti. Nõiaringi jätkudes ei kasvata varsti kumbki enam midagi ja ainus tegelik põhjus on hirm tuleviku ees.
Majanduskriisi parandab ainult aeg
Hirm tuleviku ees on enamasti ebaratsionaalne, selle vallandab mingi ootamatu ja ebameeldiv sündmus ning see süveneb seni, kuni inimeste hirm tuleviku ees säilib. Vähenev tarbimine ja sellega paratamatult kaasnev sissetulekute vähenemine ainult toidavad seda hirmu. Pankurid ja investorid on samuti inimesed ja käituvad kriisi tingimustes sama moodi. On riike, kes kasutavad inimeste suurenevate rahanumbrite ootuse säilitamiseks ja hirmu vähendamiseks (loe: rumalate lollitamiseks) devalveerimist. Näiteks valgevene on oma valuutat devalveerinud juba lugematu arv kordi. Iseasi kui kaua see aitab.
Jätkub ….
Peaga mõtlema sundimine päädis sellega, et minumeelest oleks õige 20 aastaga suurenenud väärtust arvutada liitintressi valemiga, kuna 8% on ju aastane juurdekasv. Saaks veel suurema numbri :). 2,6 asemel kaugelt üle 4.
Ahjaa, paningi valemiga põõsasse, vaatasin jah, et kuidagi kahtlaselt pisike number tuli. Aitäh viga märkamast.
Tegelikult oleks hea siinkohas eristada iseseisva rahandusega riike, nagu USA, kes “trükib” nii palju kui vaja ja sõltuva rahndusega riike, nagu Eesti, kes saab tõepoolest kulutada ainult nii palju, kui ta maksudena korjab.
Väga oluline on ka see, et kuigi riigikassad väljastavad üldjuhul sularaha ja loovad ka mingi portsu krediiti, siis TEGELIKU kreeditraha massi loob ikkagi FR Banking. 90% sellest rahast, mida me igapäevaselt kasutame on kommertspangas loodud krediit.
Kõik õige Offf, aga see teeb esialgse lihtsa jutu kohe keeruliseks. Kirjutan vaba hetke saabudes järje. See, kas number trükitakse rahatähele või kirjutatakse kellegi kontole ei muuda tegelikult raha virtuaalset olemust: muutub ainult andmekandja kui nii võib öelda.