Armas lugeja!
Käesolevaga asun kustutama karmavõlga, mis mul sõprade, sugulaste ja tuttavate ees on tekkinud. Põhjuseks ei miski muu kui lihtlabane laiskus: pole leidnud jõudu oma elu-olust siin lombi taga just palju pajatada.
Ma ei pretendeeri nende kirjutistega mingile kirjanduspreemiale: Ameerika teemalisi “mina” raamatuid on poelettidel jalaga segada. Samas, erinevalt ühest Maire nimelisest autorist, ei pea ma end võimude eest viis aastat peitma. Oli see rohelise kaardi (elamisloa) “võitmine” nüüd Fortuuna või valitsuse nuhkide töö, jääb igaühe enda otsustada, vastavalt tema paranoilisuse tasemele 🙂
Piletita loterii
10.05.2010 – Tallinn
Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama päevast, mil minu postkasti potsatas kollane ümbrik Kentucky konsulaarkeskusest Ameerika Ühendriikides. Teatati rõõmsalt, et te olete sattunud
viisaloterii “teise ringi” ja palun täitke järgmised dokumendid ning saatke meile tagasi. Igal aastal korraldab USA valitsus immigratsiooni tasakaalustamiseks nn “viisaloterii”, kus jagatakse 50 000 elamis- ja tööluba. Osaleda saavad inimesed riikidest, kust Ameerikasse erilist tungi ei ole. Ausalt öeldes olin ma teema juba ammu unustanud: osalesin ma loteriis ju puhtast uudishimust. Nimelt leidub internetis igasugu petiseid, kes üritavad lihtsameelsetelt raha välja petta. Kuna jälle oli olnud üks suuremat sorti pettuseskeemide laine, tahtsin näha, et milline see “päris” lehekülg siis ka välja näeb. Olles kord juba õige lehel, täitsin selle ajaviiteks ära. Kuid võta näpust, pime kana leiab ka vahel tera või kuidas seda nüüd siis nimetadagi. Kuivõrd esimesse ringi “loositakse” 100 000 inimest, viisasid on aga poole vähem, ehk 50 000, siis ma väga suuri lootusi ei hellitanud. Õnneks ei maksa paberi määrimine midagi, seega täitsin nõutud vormid ja läkitasin “Onu Sami” poole teele.
05.09.2010 – Tallinn
Järgmise ümbriku sisu oli väga lakooniline. Teatati, et “Onu Sam” on oma töö teinud ja edasi tuleb suhelda Tallinna saatkonnaga. Lisatud oli internetiaadress, kus kirjas edasised instruktsioonid ja dokumentide loetelu, mis kõik tuleb enne intervjuud kokku ahnitseda. Paberimajandusega oli parasjagu tegemist nagu ühe bürokraatliku masinavärgiga ikka. Õnneks oli abi Trip.ee foorumi vastavas alateemas leiduvatest kirjutistest. Sama foorumi kaudu sain tuttavaks ka rohelise kaardi võitnud, Los Angeleses pesitseva Martinite perekonnaga. Suur tänu teile nõuannete ja abi eest!
Luurele minekuks vali “see õige”
Ameerikamõte ei tundunud esimesel pilgul kuigivõrd ahvatlev: tundmatu maa, vaid mõned tuttavad, parasjagu kulukas ettevõtmine jne. Otsustasime sel hetkel veel minu tulevasega, et teeme enne väikese luurereisi Californiasse ja kui meeldib, et siis vaatame edasi. Asjalood läksid aga sedapidi, et luurereisist sai sujuvalt pulmareis.
26.03.2011 – Kusagil Tallinna ja Helsinki vahel
Istudes Tallinnas lennukisse ei osanud me uneski ette näha, et see pisike hüpe Helsinkisse (vajalik vaid selleks, et Finnairiga New Yorki edasi lennata) saab elamuseks, mida veel pikki aastaid meenutada. Lend algas täiesti tavaliselt, turbopropeller keris oma pöörded üles ja õige pea hõljusime pilvede kohal. Helsinki lennujaamale lähenedes hakkasid aga asjad viltu kiskuma. Aknast välja vaadates oli näha selgelt eristuvat tumehalli vatti ja meie lennuk keeras ühel hetkel otse selle poole. Tuli välja et see “vatt” on tegelikult lumetorm ja asub otse Helsinki lennujamaa kohal. Aknad muutusid tinahalliks, lennuk hakkas kõikuma ja värisema. Tunnetades üha vähenevat kiirust ja kasvavat ebastabiilsust mõtlesin, et kui sedasi edasi läheb, siis see teraskast küll viisakalt maandutud ei saa. Jõudsin just mõtte lõpuni mõelda, kui kuulsin kuidas mootorid uuesti täistuuridel käima veeti ja lennuk tublisti kiirust ja kõrgust kogus: selge, uuele ringile. Lend, mis pidi originaalis kestma 20 minutit venis peaaegu tunni pikkuseks. Teisel maandumiskatsel saime küll kenasti maha kuid niipea kui piloot pidurit vajutas, tõmbas lennuk jäätunud rajal külje ette. Driftida on muidugi tore, eriti autoga talviselt lumisel parkimisplatsil, aga lennukiga, no see oli küll esimene kord 🙂
24.03.2011 – New York, New York
Loomulikult jäime me ebaõnnestunud maandumiskatse tõttu järgmisest lennust maha ja saime lennata Londoni kaudu. Lisaks selgus piletit ümber vormistades, et pagas on juba Hong-Kongi poole teel ja saadetakse teiselt poolt maakera ringiga Los Angelesse. Abikaasa väidab, et ta kohe teadis, et seekord tema märss ära kaob. Nojah, loodetavasti ei ole ma siiski selgeltnägijaga abielus, see veel puuduks. Varahommikul USA pinnale jõudes tuli loomulikult läbida toll. Esimene tolliametnik piiril torises väga ebaviisakalt (eks need kõige madalamad pulgad on ikka omastarust kõige tähtsamad) ja saatis meid laua taha tollideklaratsiooni täitma, hoolimata sellest, et meile saatkonnast kaasa antud ümbrikutäie paberite töötlemisele kulunuks niikuinii maailmatuma aeg. Täidetud sinine paberilipakas näpus suundusime järgmise laua juurde. Nagu ma kahtlustasin läkski omajagu aega. Algatuseks sorteeris nähtavalt unine ja tüdinenud vene nimega noormees pabereid, edasi juhatati meid eraldi ooteruumi, kus võeti sõrmejäljed ja lasti veel omajagu istuda. Lennufirma oli hilinemiste korvamiseks broneerinud meile hotellitoa. Seetõttu karjus valjuhääldi iga natukese aja tagant et reisija see ja too, palun tulge kohe British Airwaysi leti juurde. No kuhu Sa tuled kui püssimees ukse peal risti ees on 🙂
24.03 – 10.04 2011 – California, Nevada, New York
Los Angeleses maandudes hakkasid asjad enam-vähem sujuma, kui mitte arvestada seda, et Hong-Kongi saadetud pagas polnud loomulikult kohale jõudnud ja läks mitu päeva enne kui see lõpuks “üles leiti” ja meile kätte toimetati. Aktiveerisime immigrandi staatuse, esitasime SSN kaardi taotlused ja muuhulgas kohtusime ka eelpool nimetatud Eesti perekonnaga. Kliima osutus tõesti mõnusaks, maa on suur ja arvukad rahvuspargid väga ägedad. Külastasime kuurortlinnakesi (Santa Cruz), Death Valley-t, Mojave rahvusparki, Tahoe ja Mono järvi. Imetlesime San Andreas Faulti, mis jookseb ühe pisikese maantee ääres korra lausa tee kõrval (King City-st veidi põhja poole) ja tegime Las Vegase kasiinos ühest dollarist kaks. Paar päeva veetsime ka NYC-s kunagise üliõpilasesinduse aktivisti ja TTÃœ ühe kauneima keemiku Olivia katuse all Mannhattanil. Tuhat tänu öömaja eest! Kogemus oli väga meeldiv kui mitte arvestada pisiasja, et Tahoe juures kohalik politsei mind kainuse kontrolliks autost välja “võimlema” kupatas. Huvilised võivad pilte imetleda galeriist.
Tagasi “tõotatud maale”
Positiivsete luureandmete tulemusel otsustasime “mikidemaal” õnne proovida ja mõneks aastaks külmast ja niiskest kliimast põgeneda. Abikaasa oli valmis kohe kevadel minema, mina, argpüks nagu ma olen, vedasin jalgu järele ja soovisin enne tundmatusse sukeldumist veel natuke raha korjata.
Kolides riiki, kus elukallidus on tunduvalt kõrgem kui kodus, on võtmeküsimuseks töökoha leidmine mõistliku aja jooksul. Vastasel juhul tuled paari kuu pärast saba jalgade vahel tagasi: unistused katki ja taskus ulub vaid tuul. Tööturg on Ameerikas oluliselt erinev. Tööle kandideerimiseks on vajalik nn. “resume”, mis erineb meil kasutusel olevast CV-st nii stiili, ülesehituse kui sisu poolest. Lisaks käib töötamine nn. vaba tahte alusel. Maakeeli tähendab see seda, et tööandja võib Su päevapealt vallandada ja töötaja võib päevapealt minema kõndida. Tavaliselt eeldatakse siiski kahenädalast ette teatamist. Palka makstakse iga kahe nädala tagant, mõnedes kohtades kord nädalas.
Neli nädalat jaanuari lõpust kuni veebruari keskpaigani elasin sisuliselt lääneranniku ajatsoonis. Hankisin Ameerika telefoninumbri (Skype-In teenus, soovitan soojalt), riputasin oma resume tööportaalidesse üles ja jäin kõnesid ootama. Õnneks ei pidanud minu erialal kaua ootama, igasugu personalifirmad olid kohe jaol, telefonikõnesid tuli peaaegu iga päev (eesti aja järgi muidugi öösel). Tegin ka mõned telefoniintervjuud.
18.02.2012 – New York
Teistkordne saabumine New-Yorki kulges viperusteta: peale suhteliselt igavat 8 tunnist lendu üle ookeani puudutasid Finnairi teraslinnu rattad John F. Kennedy nimelise lennujaama betoonist maandumisrada. Passikontrollis läks elu veidi huvitavamaks. Roheline kaart on mõeldud inimestele, kes elavad püsivalt Ameerika Ãœhendriikides. Seaduse järgi kehtib riiki tagasi pääsemise õigus kuni aasta väljasõidu kuupäevast. Samas on tolliametnikel asjast oma arusaam, nemad defineerivad “püsivalt” kui kuus kuud kalendriaastas. Seega, kui oled riigist eemal kauem kui kuus kuud, võivad piiril pirisema hakata. Päris niisama siiski rohelist kaarti ära võtta ei saa, selleks tuleb tõestada, et Sul puudub huvi püsivalt Ameerikas elada. Parim strateegia pidi olema tegelaste paberipakiga lamedaks löömine, seega olin kogunud hulga dokumente Ameerikast töö otsimise, asjade ostmise jms. kohta. Olin välja printinud ka edasi-tagasi ja üheotsa piletite hinnavõrdluse, et ei oleks võimalik tagasisõidupileti olemasolu kallal õiendama hakata (kes ei tea, siis hinnakujundus lennunduses on imeline ja edasi-tagasi pilet on kohati kuni kaks korda odavam kui üheotsapilet). Õnneks läks passikontrollis siiski sujuvalt: Ametnik küsis korra, et miks nii kaua ära olite ja saanud vastuse, siis rohkem meiega tegeleda ei viitsinud.
Järgmiseks Toll. Eelmisel korral hoiatati meid juba Tallinnas, et JFK-s tuleb teil pagas välja võtta ja sellega ise läbi tolliväravate jalutada. Seekord aga teatas rõõmsameelne Finnairi tütarlaps meile, et pagasiga peaks kõik kuni Los-Angelese lennujaamani joones olema. Olime juba peaaegu pagasilindist möödunud kui minu nina haistis oma kohvri lähedust. Otse loomulikult ei olnud midagi joones vaid tuli kohvrid lindi pealt maha tõsta, pea püsti tolliväravatest läbi marssida ja teisel pool väravaid kohvrid uuesti sõbralike lennundustöötajate hoole alla usaldada. Ptüi, läks õnneks, ma ei taha mõeldagi mis telefonimängud ja paberimäärimine alanuks siis kui me oleks Tallinna näitsikut usaldades oma kohvrid saatuse ja kurjade tolliametnike hooleks jätnud 🙂
19.02.2012 – Los Angeles
Lend JFK-st Los Angelese rahvusvahelisse lennujaama või LAX-i nagu seda lühendatult nimetatakse oli ka seekord sündmustevaene. Reisiväsimus võttis võimust: Maandusime küll kohaliku aja järgi 00:47 aga tegelikult oli väljalennust möödunud ei rohkem ega vähem kui 22 tundi ja 7 minutit. Kohvrid sappa, bussiga Dollari nimelisse autorenti ja edasi juba Iglewoodis asuvasse Sea Rock Inn nimelisse motelli magama. Inglewood, mis nagu hiljem välja tuli, on tegelikult paras geto ja kohalike hulgas viletsa kuulsusega linnaosa. Teadmatuses peitub aga õndsus: Oi küll uni maitses hea.
Esimesed sammud
20.02.2012 – Los Angeles ja Santa Monica
Esimene esmaspäev USA-s osutus Presidendipäeva (18.02) laupäevale langemise tõttu puhkepäevaks. Kõikvõimalike pühadega on siin nii, et vaba päeva andmine on tööandja vaba valik, seega olid mõned kohad siiski lahti. Minul oli kokku lepitud kohtumine tööjõu rendiga tegeleva firma näitsikuga. Uhke kõrghoone, kena kontor, personalifirmad elavad siinmaal hästi. Koosolek ise kestis napid pool tunnikest: taheti ilmselt lihtsalt aru saada, et kas olen tegelikult ka olemas, mitte mingi internetimiraaž. Jutuajamine edukalt möödas otsustasime aega kasulikult ära kasutada ja mõne kohaliku panga välja valida. Oli teisi selle sama ristmiku peal tervelt neli tükki. Saatus tegi panga valiku eriti lihtsaks: tänu Presidendipäevale olid pangakontorid kinni, välja arvatud üks: Tuliuus, just samal päeval avatud, JPM Chase panga osakond. Konto avamise eest anti veel sada dollarit pealekauba. No mis nii viga 🙂
Kesklinna toimetused tehtud, keerasime autonina Santa Monica suunas. Teisipäevaks oli mul kokku lepitud tööintervjuu Malibus ja soovisin ööbida sihtpunktile geograafiliselt lähedal. Malibu on kallis kant, seega olime internetist välja vaadanud veidi mõistlikuma hinnaga motelli kümmekond miili linna poole. Kohale jõudes teatas aga tusane administraator, et see peab olema mingi viga ja sellise hinnaga polevat siinkandis ühtegi motelli. Usume, usume, jutuks hea küll! Saatsime vanamuti pikalt ja asusime piirkonda kammima. Sisuliselt kõrvaltänavast leidsime ühe mõistliku hinnaga urka, mis nägi välja nagu Ameerika filmis: Toaseina kaunistasid punased küünelaki jäljed, õues rippus silt: “Prostitutsioon on rangelt keelatud, politsei käib kontrollimas”. Tõepoolest, ajal kui mina autost asju tuppa tassisin, marssisid territooriumile kaks mundrimeest ja tervitasid viisakalt toauksel seisnud abikaasat. Chase panga logoga kaust päästis ta seekord soolaputkasse viimisest: küllap võimuesindajad teavad, et selles majandusharus enamasti pangateenuseid ei tarbita 🙂
21.02.2012 РȚ̦intervjuu Malibu rannal
Teine kodumaalt kokku lepitud kohtumine oli konkreetne tööintervjuu. Malibu on rannakuurort, seega on tehnoloogiafirma Malibus sama haruldane kui korralik maantee Kesk-Aasias. Kohale jõudes oli tükk tegemist, et õiget korrust ja ust leida: hoone tundus olevat ehitatud ilu- ja spordiklubidele, mitte tavaliseks kontoripinnaks. Mind juhatati viisakalt ookeanivaatega koosolekuruumi ja hakati pinnima. Kuna tegemist oli alles aasta tagasi alustanud ja kiirelt kasvava ettevõttega, käis kogu protsess väga ruttu: samal päeval kuulasid mind üle nii IT inimesed kui ka personali ja tegevjuht. Pakkumine lubati saata paari päeva jooksul. Pikast päevast hoolimata jättis kogu seltskond positiivse mulje.
22.02.2012 – Varblane peos
Nagu lubatud potsataski järgmisel päeval minu postkasti kiri Dun & Bradstreet Credibility Corporationi personalijuhilt. Uhke ametliku väljanägemisega dokument palganumbri, lepingu ja pakutavate hüvede kirjeldusega. Vastamiseks anti aega kuni reedeni. Kogu sellest jamast oli suhteliselt raske alguses läbi hammustada, seetõttu tegin kõne personalifirmasse, et detailide kohta selgitusi saada. Lõpuks otsustasin pakkumise vastu võtta. Nüüd oli vaja leida teenus, mille abil saaks dokumendid prinditud ja faksiga tagasi saadetud. Õnneks pakkus personalifirma ilma küsimata välja variandi, et ma tuleks nende kontorist läbi ja allkirjastaks dokumendid seal – mulle sobib.
23.02.2012 – Signing my life away
Jobspringi nimeline personalifirma paikneb Beverly Hillsi ja Santa Monica vahel. Kohale jõudes tundus, et kellelgi on sünnipäev: kontorist kostis melu ja koridori levis meeldivat veinilõhna. Näitsik oli lepingu kenasti välja trükkinud, lisaks anti mulle hulk muid pabereid a-la palju õnne uue töökoha puhul, kirjutis teemal, et miks pole hea mõte vastupakkumist (counter offer) vastu võtta jne. Samuti lubati esimesel “kriitilisel” ajal ühendust pidada ja nö “kätt hoida”. Arusaadav, nemad jäävad ju osast rahast ilma kui ma pikemaks kui paar kuud püsima ei jää. Lugesin paberid kiiresti uuesti üle ja väänasin oma allkirjad alla: Tehtud! Esimene tööpäev esmaspäeval 27.02.2012. Vahepeal olime kolinud tagasi samasse motelli, kus me alguses alustasime: hind soodne, toad puhtad ja motelli kohta üpris ruumikad. Näitsiku silmad läksid sõna “Inglewood” kuuldes suureks nagu tõllarattad, nojah ju siis on selle linnaosaga midagi valesti 🙂
Sisse elamise võlud ja valud
24.02.2012 – Uued juhiload
Kuivõrd minul oli nüüd töökoht olemas, tuli vahepeal tegeleda muude eluks vajalike asjadega. Esiteks autojuhiload. Juhiluba on Kalifornias ka isikut tõendava dokumendi eest. Juhul kui sa tõesti autoga sõita ei soovi või ei suuda, siis tuleb ikkagi autoregistrisse ehk DMV-sse vantsida ja Sulle väljastatakse ID-kaart. Erinevalt Eestist, on lubade saamine märksa lihtsam ja mõistlikum: eksamile lähed oma sõidukiga (sobib ka rendiauto), mingit autokooli tunnistust ei nõuta ja läbi võid kukkuda nii palju kordi kui süda kutsub. Iga kolme korra tagant tuleb lihtsalt raha juurde maksta. Peale teooriaeksami sooritamist saad nn. õppija loa, mis lubab sõita “päris juhiloa” omaniku valve all. Eksamineerijad seevastu on igal pool maailmas ühesugused: ebameeldivad ja ennast täis inimesed. Martinid teadsid rääkida, et Arleta on hea rahuliku liiklusega koht, kus käia eksamit tegemas.
25.02.2012 – Kommunikatsoonivahendid
Veidi enne Eestist lahkumist ostsime mõlemad endale Samsung Galaxy S2 nimelised telefonid. Uurisin veel enne hoolega, et kas see vidin ikka USA sagedusi toetab: pidi toetama küll. Marssisin siis sirge seljaga T-Mobile müügiputkasse sisse ja soetasin kohe kaks kõnekaarti. Telefon võttis need rõõmsalt vastu ja hakkas tööle ka. Paraku ei tulnud mulle kohe pähe kontrollida mobiilse interneti kiirust. See oli viga! T-Mobile on ainuke USA operaator, kes kasutab 3G jaoks ebastandardset sagedust. Samsung toodab neile spetsiaalselt ära nuditud Galaxy telefone. Teiste telefonidega saab nende võrgus ainult tiguaeglast EDGE-i. Kõige vihasemaks tegi mind aga see, et põrssad keeldusid mulle kõnekaartide eest raha tagasi maksmast: edaspidi ei tarbi ma mitte ühtegi selle firma teenust ning ei soovita seda teha ka mitte kellelgi teisel: AT&T Go Phone töötab märksa paremini. Marile uue kaardi ostmisega sai parasjagu pulli: kaupluste teenindajad on siin lollid nagu lauajalad. Kui abikaasa endale ka AT&T kaarti ostma läks, püüti talle selgeks teha, et ei, ei, ei, see telefon Sul küll tööle ei hakka. Mari siis käratas, et mul mehel töötab täpselt samasugune telefon teie võrgus, anna see kaart siia ja ära mölise! Pärast tegi sell suuri silmi: “Ja hakkaski tööle, kust Sa küll sellise telefoni said?”
Eluaseme leidmine sai nüüd järgmiseks suuremaks väljakutseks. Õigemini oleks saanud, kui saatus poleks seda sisuliselt kandikul kätte kandnud. Nimelt teatasid Martinid, et neil on vaja hakata korterit vahetama ja kuna nende üürileping kehtib veel aasta, siis saaks me selle üle võtta. Muidugi läheb neil uue pesa otsimisega umbes kuu aega aega. Suurepärane, ega me ise kiiremini niikuinii midagi mõistlikku ei leiaks, samas pole ka kindel, et kas mulle seal töökohas üldse meeldib: võib-olla pakime asjad kokku ja kihutame hoopis Silicon Valley-sse õnne otsima. Sättisime end ajutiselt sisse Deano’s nimelisse motelli Culver City-s. Internetis räägitakse sellest kohast palju halba, eks ta üks parasjagu odav koht oli, samas bussireisidel läbi Poola on nähtud oluliselt hullemaid. Abikaasale näidati iga päev tõsieluseriaali “Viin, pitsa ja õnnetu armastus”. Mõistlike nädalahindade tõttu peatus Deanos pikemalt nii mõnigi värvikas tegelane: Kamp joomatuuril noormehi, seksihimuline vanaproua, lastega üksikema, hea südamega pitsapoiss jt. Ãœtle veel, et Motellis on igav passida.
Üllatuslikult osutus normaalne toitumine parajaks väljakutseks. Ei saa nüüd öelda, et USA-s oleks toidupuudus, hoopis vastupidi: kaloririkast kraami saab vägagi odavalt kätte, 18 tolli ehk 45cm läbimõõduga pitsa maksab Costcos $10. Lõunasöögiga on aga hoopis teine lugu: võileivakultuurist saab kiiresti korralikult kõrini. Parem on lõunasöök üldse vahele jätta. Restoranides on portsud enamasti nii suured, et mõistlik on üks roog kahe peale süüa. Sellele ei vaadata isegi mitte viltu, ütled, et jagame, ja tuuakse kenasti kahvlid, noad ning mõnel pool lausa lisataldrik. Motellis elades on Sinu toidulaud paratamatult piiratud sellega, mida valmiskujul poest osta saab: Lihtsalt ei jaksa igal õhtul mitut tundi mõnda korralikku söögikohta edasi-tagasi sõitmisele kulutada. Ma saan aru inimestest, kes väidavad, et Ameerikas on viletsad toidud: Söögikohtade vahel on kvaliteedis suured vahed ning leidub palju keskmisest kehvemaid pisikesi urkaid. Seega, kui Sa lähed tundmatusse kohta sööma, võid kergesti sattuda paraja portsu otsa.
Eesti kogukond
Los Angeleses on suhteliselt aktiivne Eestlaste kogukond, eksisteerib Eesti Maja ja kool, kus kord nädalas lastele keelt õpetatakase. Martinid tegid meid kohalikega tuttavaks. Eesti maja korraldab talveperioodil vähemalt kord kuus mingi kokkusaamise. Enamasti on selleks Eesti Köök koos külalisega: räägib mõni kohalik Eestlane või Eesti juurtega huvitav inimene. Osalesime kohe kolmel järjestikkusel üritusel.
26.02.2012 – Vabariigi aastapäev
Aastapäevapidustuste hulka kuulus hulgaliselt ilukõnesid. Kohal oli Eesti peakonsul New Yorgis Sten Shwede, Leedu ja Läti aukonsulid jt. Söödi verivorsti, hapukapsast ja seapraadi.
04.03.2012 – Andrus Kivirähki “Meri ja Orav”
Kui Eestis jäi etendus nägemata, siis tuleb sõita Ameerikasse. Rahvale tegid teatrit “päris” eesti näitlejad Egon Nuter ja Andrus Vaarik.
17.03.2012 – Eesti köögi külaline traumakirurg dr. Peep Talving
LA-s on üks USA ja kogu maailma eesrindlikumaid traumadega tegelevaid haiglaid. Eestlasest kirurgi ettekanne oli äärmiselt põnev ja graafiline, isegi sedavõrd, et üks nõrgema närvikavaga noormees minestas pilte nähes lihtsalt ära 🙂
Asi hakkab ilmet võtma
29.03.2012 РAmeerikas tuleb s̵ita Ameerika autoga
Esimesed palganumbrid arvel julgesime asuda suuremaid kulutusi tegema. Ãœhel neljapäevasel märtsikuu päeval sai meie pere endale uue liikme: Jeep Liberty 2008. Käisime enne mitut vanemat tüüpi autot vaatamas, isegi üht “vana head” Jeep Cherokeed. Paraku on Chero ikka minu jaoks väike (pea laes) ja vanema Liberty vedrustus uuega võrreldes täielik saast. Süda tilkus verd nii kallist autot ostes, samas oli tegemist nn “Pre-owned Certified” masinaga, mis maakeeli tähendab, et General Motorsi esindus on auto korralikult üle vaadanud ja masinale antakse ka aastake tehasegarantiid. Tagantjärele tarkusena peab tunnistama, et rikkusime end selle autoga lihtsalt ära: meie esimene “luurereis” Kalifornias möödus suuresti just Jeep Liberty kabiinis.
04.04.2012 РKolimine k̵rghoonesse
Aprilli alguses kolisime Martinite endisesse korterisse Park La Brea tornis number 34. Piirkond on igati eesrindlik: mõnus roheline, majade vahel kasvavad palmid ja igasugused värvilised puud ning põõsad. Vaade on super: Magamistoa aknast paistab Hollywoodi silt, elutoa aknast lihtsalt mäed. Territoorium on aiaga piiratud ja varustatud kolme mehitatud pääslaga. Kohalikule turvateenistusele on abiks pargis vabalt ringi jooksvad oravad. Esimest korda üle hulga aja sai pliidi peal “päris” süüa teha 🙂
05.04.2012 РAbikaasa saab ț̦pakkumise
Terava kontrastina liigutas American Apparel, kuhu Mari tööle kandideeris, end üle mõistuse aeglaselt. Tööintervjuul käis ta 08.03.2012, pakkumine tehti peaaegu kuu aega hiljem. Võib-olla oli põhjuseks suhteliselt soolane palgasoov, aga miks peaks end odavalt müüma? Mari hakkab alates 16.04.2012 torkima suurt ja kurja ERP looma, teate küll, majandustarkvara, see pidi olema imelihtne. Õnneks on ta sedasorti elajate kodustamises päris osav 🙂
14.05.2012 РLisandub kaherattaline s̵iduvahend
Kuivõrd jala käimine pole siin maal eriti kombeks, peab peres olema kaks sõiduriista. Vahepeal rentisime Martinitelt teist autot, aga mai alguses sai ostetud uus sõiduvahend. Kahel autol pole siin kliimas minuarust mõtet, seetõttu sai masinaks BMW 1150RT nimeline suur matkaratas. Ma poleks elus uskunud, et minust saab kunagi BMW omanik, aga näe, nii see läks. Vanasti nimetati selliseid madala boksermootoriga masinaid kivipurustajateks. Ãœldiselt peab tõdema, et madalal raskuskeskmel on omad eelised: suurel kiirusel ja külgtuulega on see pill hämmastavalt stabiilne. Nagu autoga sõidaks 🙂
Tehtud!
Ameerikasse kolimise esimene faas on sellega edukalt läbitud. Peab tunnistama, et tänu sõbralikele Eestlastele ja korralikule eeltööle personalifirmadega toimus see üllatavalt kiirelt ja valutult. Oleks võinud minna palju hullemini. Ãœldiselt on Ameerika Ãœhendriigid selles suhtes tore riik, et igaüks on siin immigrant. Meil näiteks on suur osa töötajatest hindud, natuke leidub ka Filipiinidelt pärit inimesi, on üks ukrainlane ja paar vene rahvusest inimest. USA-s sündinud ja kasvanud on samuti üsna kirju seltskond igasuguste erinevate nahavärvide ja aktsentidega. Seega ei vaata keegi Sinu kui “imeliku välismaalase” peale viltu.