Armas lugeja!
Käesolevaga asun kustutama karmavõlga, mis mul sõprade, sugulaste ja tuttavate ees on tekkinud. Põhjuseks ei miski muu kui lihtlabane laiskus: pole leidnud jõudu oma elu-olust siin lombi taga just palju pajatada.
Ma ei pretendeeri nende kirjutistega mingile kirjanduspreemiale: Ameerika teemalisi “mina” raamatuid on poelettidel jalaga segada. Samas, erinevalt ühest Maire nimelisest autorist, ei pea ma end võimude eest viis aastat peitma. Oli see rohelise kaardi (elamisloa) “võitmine” nüüd Fortuuna või valitsuse nuhkide töö, jääb igaühe enda otsustada, vastavalt tema paranoilisuse tasemele 🙂 (more…)