Andmeturbemaailma “rokkstaar” Bruce Schneier kirjutab oma blogis privaatsuse murettekitavast vähenemisest moodsas maailmas, kus andmete talletamine on muutumas normiks. Tema kirjutisest leiab ka lingi ühe iidvana (veebruar 2007) artikli peale, kus keegi Emily Nussbaum (no on alles nimi) on teinud täiesti tublit tööd erinevate internetis end nö “paljastavate” noorte inimeste mõttemaailma avamisel. Vanematele inimestele (ja mis seal salata eks mulle endalegi) on sellises mahus isikliku elu detailide avalikult välja riputamine suhteliselt raskesti mõistetav. Meie maarjamaal ülipopid rate.ee ja orkut.com on tegelikult aken inimeste eraellu ja mida noorem kasutaja, seda rohkem isiklikke detaile selle akna kaudu paistab.
Siit tekib aga filosoofiliselt väga huvitav küsimus: Kas vanema generatsiooni suurem paranoia oma isikliku elu detailide avalikustamisel on ikka õigustatud ning kas äkki ei olegi digitaalsel ajastul asjad juba nii kaugel, et privaatsus on vaid illusioon? Mis aga veelgi olulisem:
Millal kohanduvad uue olukorraga ühiskonna väärtushinnangud?
Cardinal Richelieu on väidetavalt öelnud: “Anna mulle kuus lauset, mille on kirjutanud kõige ausama mehe käsi ja ma leian sealt põhjuse tema võlla riputamiseks!” Nö “patust puhtaid” inimesi ei ole olemas. Kui siiani oli neid väärituid ja amoraalseid tegusid (issand jumal, noored jõid õlut ja jooksid paljaste tagumikega lumehangede vahel) võimalik vaid kuulujuttude tasemel kuulda, siis nüüd on selleks täiesti adekvaatsed dokumentaalsed tõendid: noorte enda mobiiltelefonidega tehtud pildid, blogid, vestlused foorumites jne. Mõni juhuslikult veebi sattunud “kompromiteeriv” pilt võib tulevikus rikkuda karjääri või lausa õnneliku isikliku elu võimalused.
Või kas ikka rikub? Paris Hiltonil tundub hoolimata igasugu skandaalidest ja internetti lekkinud pornovideotest siiski päris hästi minevat. Ehk on ühiskonna väärtushinnangud juba muutumas ning tööandjad vaatavad tulevikus viltu hoopis sellele kui Sinu kohta ei õnnestu google abil midagi isiklikku leida?
Tags: eestikeelne
Ühiskond on inimesed. Järelikult uut olukorda aktsepteeritakse siis, kui vanad peerud on vikatiga surmava hoobi saanud ja noored üksikud pedandid ei paista uljaspeade massi seest välja.
Ja küll seadusandlus ka järgi ujub. Nt, piisas ju ainult AKI juhi vahetusest, kui sama seaduse sisu tõlgendati veidi suuremate leebustega kui varem.