Ehk lugu sellest, kuidas Canoni EF-S 17-85IS USM objektiivi “sügelevat” autofookust arstida.

» Continue reading “Tee ise oma KannOnn korda”

Kirjutame vahelduseks ka isiklikest asjadest.

Lõpetasin lõpuks oma esimese tehnilise sukeldumise kursuse ja tänasest olen ametlikult sertifiseeritud kui TDI Decompression Procedures ja Advanced Nitrox Diver. Maakeeli tähendab see natuke kiiksuga sukeldumishullu, kes võtab “balloonikuhila” ja ronib vee alla talvituma (loe: passib seal ka veel siis, kui kõik mõistlikud inimesed on juba dekompressioonivaba piiri lähenemise hirmus põgenenud).

» Continue reading “TDI sertifitseeritud sukeldumispede”

Tänane postimees kirjutab uuest ja innovatiivsest skeemist, millega nii mõnigi heausklik pensionär jälle oma rahast ilma jäi. Skeem ise oli äärmiselt peen, sisaldades hulgaliselt nn. “social engineeringu” komponente. Täpsemalt saab lugeda viidatud artiklist. Pensionäri elu pole kerge, küll riisutakse neid pangaautomaatide juures, » Continue reading “On patt jätta pensionärile tema raha”

Neljapäevases Postimehes selgitab tervisespordi teadlane Kristjan Port (ajakirjanik Siiri Erala suu läbi), et tervisest kauba tegemine võib viia suhkruhaiguse ja anoreksiani (anoreksia ei ole naljaasi, täpsemalt võib lugeda Tartu Ülikooli kliinikumi üllitatud juhendist õpetajatele).

Reklaamitööstus kui moodne posija

Tervisekäitumine kampaania korras on õigupoolest juba ammu naeruväärseks muutumas. Omega-3 rasvhapped, dr. Hellus, misiganes väidetavalt seedimist soodustavad bakterid, Actimel jne. » Continue reading “Palun pool kilo tervist”

Üle hulga aja oli jälle välja ilmunud üks sait, mis üritas kergeusklikelt kaardikoode ja numbreid välja petta. Rünnaku all taaskord endine Hansapank. Põgusalt kirjutab teemast nii Postimees (esimene, teine) kui Rahvusringhääling. Viimase artikli juures on ka natuke udune screenshot. Põhimõtteliselt küsiti lehel krediitkaardi numbrit, kehtivusaega ja kaardi PIN koodi. Au ja kiitus herr Aarelaiule, Randelile ja teistele CERT Eesti tublidele töötajatele, kes selle lehe kähku kinni lasid panna.

» Continue reading “Kratid kaardinumbrite kallal”

Tänane EPL Online kirjutab üksikutest härradest, keda 15. aastased poisikesed haledalt tüssasid. Nimelt tekitasid need kolm agarat noorukit internetist leitud piltide abil erinevatesse suhtlusportaalidesse hulga kujuteldavate näitsikute kontosid ja asusid tutvumishuvilistelt härradelt raha nuiama. Nii uskumatu kui see ka ei tundu, aga tõepoolest leidus lolle, kes “neidudele” raha saatsid. Väidetavalt ulatusid summad tuhandetesse kroonidesse: » Continue reading “Tõeline häbi suguvendade pärast”

Tänane slashdoti uudis pajatab kuidas Briti tabloid “The Sun” avastas Google Earthi kaartidelt ülisalajase kuningliku mereväe tuumaallveelaevade baasi. Sõjardid on maruvihased, et nende hoolega varajatud saladus ilmsiks tuli ja “terroristid” võivad internetist tõmmatud satelliidipiltidelt baasi segamatult uurida ja puurida. Loomulikult on Google paha, et ta hoolimata “tungivatest palvetest” unustas selle ülisalajase koha satelliidipiltidel uduseks teha. Lisaks nimetatud baasile olla satelliidipiltidelt näha ka tuumasõjaaegseks juhtimiseks mõeldud komandopunker, välisluure MI6 peakorter jms. Tegelikult on kogu jutt terroristide elu kergemaks tegemisest loomulikult häma. » Continue reading “Paparatso luurab luurajat”

Andmeturbemaailma “rokkstaar” Bruce Schneier kirjutab oma blogis privaatsuse murettekitavast vähenemisest moodsas maailmas, kus andmete talletamine on muutumas normiks. Tema kirjutisest leiab ka lingi ühe iidvana (veebruar 2007) artikli peale, kus keegi Emily Nussbaum (no on alles nimi) on teinud täiesti tublit tööd erinevate internetis end nö “paljastavate” noorte inimeste mõttemaailma avamisel. Vanematele inimestele (ja mis seal salata eks mulle endalegi) on sellises mahus isikliku elu detailide avalikult välja riputamine suhteliselt raskesti mõistetav. Meie maarjamaal ülipopid rate.ee ja orkut.com on tegelikult aken inimeste eraellu ja mida noorem kasutaja, seda rohkem isiklikke detaile selle akna kaudu paistab.

Siit tekib aga filosoofiliselt väga huvitav küsimus: Kas vanema generatsiooni suurem paranoia oma isikliku elu detailide avalikustamisel on ikka õigustatud ning kas äkki ei olegi digitaalsel ajastul asjad juba nii kaugel, et privaatsus on vaid illusioon? Mis aga veelgi olulisem:

Millal kohanduvad uue olukorraga ühiskonna väärtushinnangud?

Cardinal Richelieu on väidetavalt öelnud: “Anna mulle kuus lauset, mille on kirjutanud kõige ausama mehe käsi ja ma leian sealt põhjuse tema võlla riputamiseks!” Nö “patust puhtaid” inimesi ei ole olemas. Kui siiani oli neid väärituid ja amoraalseid tegusid (issand jumal, noored jõid õlut ja jooksid paljaste tagumikega lumehangede vahel) võimalik vaid kuulujuttude tasemel kuulda, siis nüüd on selleks täiesti adekvaatsed dokumentaalsed tõendid: noorte enda mobiiltelefonidega tehtud pildid, blogid, vestlused foorumites jne.  Mõni juhuslikult veebi sattunud “kompromiteeriv” pilt võib tulevikus rikkuda karjääri või lausa õnneliku isikliku elu võimalused.

Või kas ikka rikub? Paris Hiltonil tundub hoolimata igasugu skandaalidest ja internetti lekkinud pornovideotest siiski päris hästi minevat.  Ehk on ühiskonna väärtushinnangud juba muutumas ning tööandjad vaatavad tulevikus viltu hoopis sellele kui Sinu kohta ei õnnestu google abil midagi isiklikku leida?

Et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama päevast, mil katsetasin oma esimese blogiga. Aasta siis oli 2005 ja toimus sellise imelise online mängu nagu MUME kokkutulek Innsbrucki nimelises linnakeses Austrias. Minu karvane isik võttis enda kanda ürituse kroonika kirjutaja rolli.

Kroonikad tulid vägevad ja hosteli laibastumistoa pimedast nurgakesest neid tiguaeglase GPRSi abil publikule levitada tundus igati põnev. Kahjuks sai minu bloggeri karjäär üsna ruttu otsa, kuna neetud blogisait nõudis kategooriliselt perioodilisi kirjutisi ja viimaste puudumisel kustutas blogi lihtsalt maha 🙁 Varukoopiad on teatavasti memmekate jaoks ning praegu võib ajahamba äranätsutatud üllitisi osaliselt lugeda veel vaid usinate arhivaaride vahendusel.

Neli aastat hiljem seda nartsissistlikku tegevust uuesti üles võtma sundis mind aga täiesti pime juhus ehk küberruumis ühe kavala artikli otsa komistamine. Aga sellest juba järgmises postituses.